Tahaksin lõhnata mehelikult, sest....ma olen mees

Seda teemat alustades ei tulnud mulle ühtegi ideed pealkirjaks ja siis tuli telerist "päästva koolikellana" reklaam, mida meie vist söögi alla ja peale näidatakse :-)

Marsell Roša on ütelnud - lõhn teavitab teie saabumisest ja järellõhn meenutab teid ka peale teie lahkumist...
Tõsi ta ju on.
Mõnel mehehakatisel käib lõhnaõlibukett meeterid temast eespool ja veel pool tundi peale tema lahkumist tahaks ruumi õhutada, et saaks jälle inimese kombel hingata ja ka muid lõhnu tunda. Tundub, nagu oleks vaeseke ettevaatamatusest suisa lõhnaõlipotti kukkunud - nii hingemattev on see parfüümidebukett.

Kuid see ei ole üldse praegu teemaks.  Teemaks on hoopiski see, mida inimesed valimatult lõhnaõlisid kasutades enda (ja ka oma ümbritsevate) tervisega teevad, ehk siis ohtlikud ning kahjulikud ained lõhnaõlides, deodorantides, antiperspirantides, aga ka "õhuvärskendajates". Viimased neist on minu jaoks tooted, mille otstarbest ei ole ma siiani aru saanud (matan ühe halva lõhna teise halva lõhnaga) ning mis lisaks tuleks minuarvates varustada hoiatavate kirjadega võimalike tervisekahjude osas.

Olen siin juba kirjutanud kahjulikest ainetest toidus, aga ka kosmeetikas. Mürgistest ainetest, kantserogeenidest ning allergeenidest ei saa paraku üle ega ümber ka lõhnamaailmast rääkides. Eriti oluline on seejuures fakt, et lõhnad mõjutavad otseselt meie aju. Kui kosmeetika puhul saame rääkida toksiliste või kahjulike ainete mõjust nahale ning tungimisest läbi naha meie organismi (ca 60% sellst, mi aoma nahale paneme, jõuab ka meie organismi !), siis lõhnaosakesed liiguvad nina kaudu meme aju limbilisse keskusesse ning mõjutavad  ka otseselt vaheajus asuvat  hüpotalamust.  Ehk siis - tsiteerides üht kommentaari kosmeetikas esinevate kahjulike ainete teemas  siisnsamas blogis - aroomides olevad mürgid tungivad otse peaajju.

Kandast päris keskkonnaohutuse minister, doktor Kapil Khatter nendib:  "Kergesti lenduvaid lõhnaaineid, mida me sisse hingame, peaks oluliselt paremini uurima. Mei ei tea sageli, mida need ained põhjustavad, sest enne turustamist ei pea kosmeetikatoodete koostisosadele tegema ohutusuuringuid !"

Lisaks on ligi 95% kõikidest lõhanõlides kasutatavatest kemikaalidest (neid on kokku ca 5000) naftakeemia produktid ja need saadakse taastumatutest fossilsetest õlidest, mille kaevandamine ja transportimine ainuüksi kujutavad endast suurt keskkonnariski.  Paljud neist õlidest on mürgised ja mõjuvad kahjulikult meie kesknärvi- ja hormonaalsüsteemile. Samuti võivad nad reageerida ümbritsevaga, moodustades selmoel kantserogeenseid kõrvalprodukte.

* Näiteks TERPEEN, mida võib leida männi või tsitruselõhnalistes toodetes (nt. õhuvärskendajad !!) võib reageerida osoonimolekulidega ning moodustada formaldehüüdi ehk metanaali (HCHO), mis on tugev allergeen, põhjustab hingamisteede haigusi ja astmat ning mis on Rahvusvahelise vähiuuringute agentuuri poolt tunnistatud gruppi 2A kuuluvaks aineks (tõenäoliselt inimesele kantserogeenne). 

Kas teadsid, et nii mõnigi lõhnaõli või deodorant võib muuhulgas põhjustada või võimendada dementsust, depressiooni ning isegi kahjustada meie immuunsüsteemi !?


2005 aastal testiti mitmete kuulsate tootjate lõhnaõlisid, ühtekokku osales testis 36 üldtuntud ja levinud parfüümi. Test hõlmas küll vaid kahte ohtlikku, sünteetilist keemiliste ainete rühma  - ftalaatestrid ja sünteetiline muskus, kuid tulemused olid piisavalt kõnekad.

Mõlema rühma kemikaale leidus suurel hulgal prakitliselt kõikides testitud toodetes, muuhulgas ka keskkonnasõbraliku majanduse ikooniks kujunenud "The Body Shop" toodetes. Vaid kahes testis osalenud parfüümis antud aineid ei esinenud, või oli neid väga vähesel määral !
Need on aga vaid kaks kahjulikku ainerühma.  
Seega on parfüümitootjatel, aga eriti parfüümide kasutajatel, mille üle mõtelda !

Veidi lähemalt:

* Ftalaatestrid (mida leidub ka näiteks šampoonides ja lauvärvides !) ja sünteetiline muskus (leidub  parfüümides ja reseerimisjärgsetes vahendites), on ohtlikud sünteetilised ained, millel mõlemal on kalduvus jääda inimorganismi ning põhjustada seal ebasoovitavaid tagajärgi nagu näiteks hormonaalsüsteemi häired, astma, allergiad, sugurakkude paljunemishäired ning viljatus. 
Samuti võivad nad teha rakku kaitsetumaks teiste toksiinide ja kantserogeenide suhtes. Ftalaate ja sünteetilist muskust on leitud noorte emade rinnapiimast, kuigi nad väidavad, et ei ole raseduse jooksul kasutanud ühtegi parfüümi. See kogus suureneb aasta aastalt.

Ftalaatestreid kahtlustatakse vähkkasvajate põhjustamises, osad neist (näiteks DBP, DEHP ja BBP) on tuntud kui arengu- ja sünnidefektide põhjustajad.
Rochesteri ülikooli teadlased leidsid seose ftalaatide ja poisslaste genitaalide arenguhälvete vahel.
Teadlased tõestasid, et neil emadel, kelle veres oli kõrgenenud ftalaatidega seonduvate kemikaalide konsentratsioon, oli olulisel määral suurem tõenäosus sünnitada sugulise arenguanomaaliaga poisslapsi.

* Tõestatud on, et sünteetiline muskus vähendab inimese organismis östrogeeni taset. Östrogeen aga mõjutab kõiki meie elundeid ja kudesid.  Selle toimel areneb meie kehaehitus, käitumine ja iseloom. Östrogeen kaitseb veresooni lupjumise eest ja luid hõrenemise eest ja hoiab tasakaalus vererõhu. Madal östrogeeni tase võib põhjustada luude hõrenemistsüdamehaigusiuriinipidamatust, aga ka Alzheimeri tõbe. Sünteetilise muskuse uuringuid näitavad selle pikaajalist mürgistavat toimet katseloomadele ning on tõestatud selle  kantserogeenne toime hiirtele.

Lisaks on mõlema näol tegemist keskonnaohtliku ainega
Sünteetiline muskus eraldub lõhnaõlist õhku ja heitvette, sealt edasi keskkonda ja põhjavette. Sünteetiline muskus on väga püsiv ja bioakumuleerub toiduahelas, mis tähendab, et ta võib toidu kaudu ka inimesele (taaskord)  mõju avaldada.

* Teine kõige sagemini lõhnaõlides, deodorantides ja antiperspirantides esinev mürk on ALUMIINIUM (peamiselt aluminium chlorohydrat).
See on kergesti läbi naha imenduv mürgine aine, mis on seotud mitmete kesknärvisüsteemi haigustega (jällegi Alzheimer), samuti on olemas tõendid alumiiniumi sisaldavate antiperspirantide ja rinnavähi seotuse kohta. Kahjulik rakkude elutegevusele ja ajule.
Alumiinium imendub naha pooride kaudu verre. Eriti hästi imendub alumiinium verre kaenlaalustest, sest kaenlaaluste raseerimine tekitab nahale mikroskoopilisi kriimustusi ja marrastusi ja see teeb imendumise kordades intensiivsemaks ja kiiremaks (seega eriliselt ettevaatust nn. "higipulkade" ja "rulldeodorantidega")

* Parabeen  sünteetiline aine, mida kasutatakse lõhnaõlides säilitusainena.  Seda võib leiduda mitmel kujul - metüülbarabeen, etüülbarabeen, butüülbarabeen, benüülbarabeen jne. Parabeen häirib hormonaalset talitlust, vähendab organismis östrogeeni taset (järjekordselt !), on tõestatud seos rinnavähi- ning 2004 aastal läbiviidud uuringute kohaselt ka rinnakasvajatega. 


* Imidazolidinüül karbamiid - Parabeeni järel teine enamlevinud säilitusaine lõhnaõlides. Võib põhjustada nahahaigusi (dermatiit), keskonnas reageerides tekib formaldehüüd ehk metanaal (HCHO), mis on tugev allergeen, põhjustab hingamisteede haigusi ja astmat ning mis on ahvusvaheli vähiuuringute agentuuri poolt tunnistatud gruppi 2A kuuluvaks aineks (tõenäoliselt inimesele kantserogeenne)


* BHT  (brutüülhüdroksütolueen E321) - on keskkonnaohtlik ja organismi sattudes mürgine. Tekitab astmat, ekseeme, allergiat. Loomkatsetes on tõestatud seotus kopsuväärarengute, kasvajate tekke ning maksakahjustustega. Seostatakse käitumis- ning kesknärvisüsteemihäiretega. Eriti ohtlik lastele. Laguneb väga aeglaselt ja akumuleerub kehas.


* Triklosaan - Kasutatakse "bakterite tapmiseks", paraku on tõestatud, et bakterid kohanduvad selle toimega ja muudavad inimese seeläbi tundetuks näiteks sama toimeainega antibiootikumide suhtes ! On bioakumuleeruv - jääb pidama rasvkudedesse ja ei lagune seal. Ainevahtusse sattudes võib olla kantserogeenne (tekib dioksiniid)

* Sünteetilised lõhnaained (pakendil märgitakse enamasti fragance või parfume) - võivad mõjutada kesknärvisüsteemi, häirivad metabolismi ja hormoonide tööd, võivad tekitada peavalu, peapööritust, hingamisraskusi, lööbeid, hüperaktiivsust, ülitundlikust.
Kõrvaltoimed sünteetilistes lõhnaainetes on väga sagedased. Näiteks Kanadas liiguvad paljud koolid, ülikoolid ja haiglad lõhnaainetevaba keskonna  poole, teevad vajalikku selgitustööd ja paluvad nii töötajatel kui kaõpilastel/patsientidel  loobuda (vähemalt antud asutuse ruumides) sünteetiliste parfüümide ja deodorantide kasutamisest.  Paljudes riikides on käivitatud lõhnaainetevabad kampaaniad, mi son väga olulised neile, kes juba kannatavad  MCS sündroomi (multiple chemical sensitivity) all.

Antiperspirantide juures on eriti irooniline see, et ainsad kohad, mille kaudu mürkidel on võimalik higistamise käigus kehast väljuda on kaenlaalused, käe ja põlveõndlad. Antiperspirant blokeerib sealsed higinäärmed ja ei lase seetõttu mürkidel kehast väljuda. Seetõttu hakkavad mürgid kogunema lümfisõlmedesse, mis võib viia rakkude mutterumise ja vähi tekkeni.
Viimastel aastatel on täheldatud rinnavähi esinemise sagedust ka meestel. See on otseselt seotud sellega, et mehed kasutavad deodorantide asemel üha sagemini antiperspirante.

Mida lõpetuseks ? 

Maarja Lillemäe on ütelnud: "Kas me vajame kõiki neid erinevaid tooteid ? Sageli on halvale lõhnale lihtne lahendus - kodu õhutamine, oma keha regulaarne pesemine. Lahendus ohtlikule tootele on väga lihtne: ärge ostke seda toodet"

Olen selle väitega täiesti nõus. Mida targem on inimene kui tarbija ja mida vähem ostab ta kõiki neid ohtlikke ja kahjulikke tooteid, seda enam on tootjad sunnitud vaatama kahjutumate ja ohutumate toodete turulelaskmise poole. Suurema osa ohtlike ainete taga (nii toiduainete-, kosmeetika ja parfümeeriatööstuses) on lihtlabane kasumiahnus. Neile kõigile (või enamusele) on olemas ohutud alternatiivid, paraku langeb tootjate valik hetkel pigem selle kasuks, mis on odavam ning kuna ärimaailm on julm ja kalk, ei peeta inimest ja keskkonda seejuures millekski.

Soovitan kindlasti uurida ja vaadata, milliseid lõhnu te ostate ja mida need sisaldavad. Ei tasu kohe suure "hurraaga" tormata ostma esimest toodet, millel on peal märge Looduslik (Natural) või "Ei sisalda värv- ja säilitusaineid". Eestis (näiteks) võib märge LOODUSLIK olla tootel juhul, kui vähemalt 2% (!!!) toote koostisest on mittesünteetiline (ehk üks sünteetiline koostisosa on asendatud looduslikuga).  Pigem tasub pilk pöörata toodetele, millel on märge NATURAALKOSMEETIKA, sest neil peab looduslike toimeainete sisaldus olema VÄHEMALT 98%.
Kõik tsertifitseeritud naturaalkosmeetika tooted on märgistatud vastava logoga. Need märgised antakse vaid VASTAVALE TOOTELE (mitte tootjale !) ja see garanteerib, et tegemist on kontrollitud ja nii keskkonna- kui ka tervisesõbraliku tootega.

Soovitan otsida järgmisi märgistusi:



* NaTure


* Cosmetique BIO 


* Soil Association 


* BDIH 


* ECOCERT 


* USDA 


* Grante Bio 




Kindlalt on looduslikud tooted järgmised Eestis müüdavad kaubamärgid: Kibio, Urtekram, Logona, Sante, Acorelle, Lavera. 


Minu lemmik - Lavera (BDIH tsertifikaat) näiteks toodab väga häid orgaanilisi meeste lõhnaõlisid, deodorante ja aftershave tooteid (Lavera Men Care tooteseeria)


Lavera tooted on 100% orgaanilised, sisaldavad vaid orgaanilisi taimeõlisid, lilleekstrakte ja ürte, ei sisalda barabeene, SLS´i ega sünteetilisi säilitus- ja lõhnaaineid, emulgaatoreid ega naftal baseeruvaid koostisosi. On GMO (!) ja gluteenivabad ning neid ei ole katsetatud loomadel.


Võtke aega, lugege toote pakendit, kui vaja kirjutage koostis üles ja uurige veidi internetist ja alles siis otsustage ja ostke. Alguses võib see olla keeruline, peagi aga kujunevad Teile välja oma teatud lemmikud ja suurt otsimistööd ei olegi vaja enam teha.

Parafraseerides juba alguses mainitud reklaami:
Tahaksin lõhnata mehelikult, sest....ma olen mees - mitte keemiatehas. 











Comments (3)

Teadlik ja tark tarbimine

Seda, kui palju sisaldab meie toidulaud kõikvõimalikku keemiat ning lisaaineid, saame meediast lugeda üha sagemini ning sagemini.  Tegemist on tõepoolest olulise ning murettekitava teemaga. Eriti kui mõtelda meie laste peale. On ju tuntud ning teatud tõde, et toit on kõige odavam ning olulisim ravim haiguste ennetamiseks. Täpselt sama palju, kui õige toit (justnimelt toit, mitte toitumine) aitab haigusi ennetada, on keemiat ning lisaaineid täis toit meie tervist rikkuv ning haigusi esilekutsuv. Selles kontekstis saab mõiste "oled see, mida sööd" hoopis uue tähenduse.

Ma ei hakka siinkohal pikalt rääkima, kuidas "mujal Euroopas" on korralikud ning inimesi kaitsvad toiduaineteseadused, et mahetoit ei ole mujal vaid kallis "ökofriikide ning rikkurite lõbu", et seal on kauplused ning terved kaupluste ketid, mida võiks suuruselt võrrelda meil oleva Rimi või Selveriga,  mis müüvad vaid puhast ja keemiavaba toitu (ja mitte ainult toitu) ning kuidas soodustatakse ning populariseeritakse väikesi "talupoode" (mida meil kangesti tahetakse välja suretada)  ning mahekasti tüüpi ettevõtmisi.

Kõik see võiks olla ka siinsamas koduses Eestis, ometigi...
On teada fakt, et nõudlus tekitab pakkumise ning turg määrab hinna.
Niikaua, kui Eesti inimene ei vaata, mida ta sööb ning on nõus raha välja käima säilitusainetest, toiduvärvidest, transrasvadest ja sünteetikast kubiseva toidulaua eest, ei muutu ka Eestis mitte midagi. Otse vastupidi.
Alles hiljuti juhtusin lugema artiklit, kus kurdeti, et paljude Eesti toiduainete kvaliteet ning maitse on mõne aastaga muutunud oluliselt kehvemaks.
Julgen väita, et see on tõsi ja olukord muutub veelgi kehvemaks. Äri on julm ning enamus tootjaid vaatab vaid seda, kuidas toota veelgi odavamate vahenditega, kuidas teha toode veelgi kauem säilivaks ning atrkatiivsemaks (maasikad või liha värvitakse punasemaks, leib ja shokolaad tumedamaks jne) ning mis peamine - kuidas kõige selle juures veelgi suuremat kasu teenida, sageli suisa vahendeid alimata. Inimeste tervis on viimane, mille peale mõteldakse.
Ja milleks, kui seda kõike nii või nii ostetakse...
Siinkohal tuleks ütelda STOPP !















Lahenduseks on teadlik ja tark tarbimine, mille abil luuakse viimaks situatsioon, kus tootjad peavad pelgalt kasumiahnuse tagaajamise asemel hakkama mõtlema sellele, kuidas teha oma toode paremaks ning kvaltieetsemaks, et ka teadlik tarbija seda ostaks !

Teadlikul tarbimisel on minu arvates mitu olulist aspekti.

* Esiteks loomulikult enese ja oma lähedaste tervis. Teadlik ja tark tarbija ei osta esimest ettejuhtuvat toidupala vaid teeb oma valiku teadlikult, lähtudes sellest, et toit oleks võimalikult puhas, keemiavaba ning ei sisaldaks kahjulikke lisaaineid. Kõige lihtsam võimalus on loomulikult paljud vajalikud asjad ise kasvatada - korjata (marjad, õunad, metsasaadused, köögi- ja juurviljad, jne), kui selleks puudub võimalus, tuleks leida inimesed, kellel see võimalus on ning kes oleks nõus oma saadusi Sulle müüma. Otsi ja kuula oma sõpruskonnas-tutvuskonnas või näiteks töökaaslaste seas. Kindlasti on nii mõnelgi oma maamaja või aiamaa või tuutav talunik, kelle käest nad ise ostavad ja saaksid ka Sinule muretseda. Sa üllatud, kui lühikese ajaga on Sul võimalik enesele koostada võrgustik, mille kaudu saad enamus asjad soetada  otse kasvatajalt, ilma igasuguste hüper- ja supermarketiteta. Esiteks on see oluliselt tervislikum, enamasti ka tunduvalt odavam. Loomulikult tasub ka turgu külastada.
Mahlad, moosid, koogid, hoidised, külmutatud köögiviljad - kõik selle saab toorainetest ise valmistada. Jällegi - oluliselt tervislikum ja tunduvalt odavam. Ei ole aega ? Õigus, tänapäeva inimene on ju aheldatud teleri ning arvuti külge...
Ühelt poolt saab sellise "moositegemise "muuta väga mõnusaks kogupere-ettevõtmiseks, selle asemel, et kalapilguga sadu telekanaleid klõpsida lootuses - ehk tuleb kusagilt midagi. Teiseks jääb päris palju aega üle ka sellest, mis oleks muidu kulunud marketites kassa ja letijärjekorras sesimistele ja poodide vahet sõitmisele.
Aega tuleb lihtsalt võtta ja see on hämmastav, kui suure osa päevast me lihtsalt mitte midagi tehes raiskame (seesama telekanalite klõpsimine).

* Teiseks oluliseks aspektiks on kodumaise toodangu eelistamine. Kodumaise toodangu all pean silmas mitte Eesti tootjate kaupa vaid Eestis TOODETUD ja ka KASVATATUD ning KOHALIKUST TOORAINEST valmistatud asju. Kui on kõrvuti valida Eestis toodetud ning Eesti tootja pool Leedus toodetud maisipulkade vahel (nimesid mainimata), langeb targa ja teadliku tarbija valik loomulikult sellele, mis on Eestis toodetud.  Kui on valida, kas osta marju kohalikult talumehelt või oma naabrilt ja teha nendest ise mahlad ning moosid või osta Eesti tootja poolt Hiinast ning Poolast imporditud marjadest tehtud moose ja mahlu, langeb teadliku tarbija valik loomulikult esimestele.

See punkt jaguneb omakorda tinglikult kaheks: ühelt poolt säästame selmoel keskkonda ning vähendame  süsinikujälge (transport...), teisalt aga toetame seda, et Eesti tootjad kasutaksid rohkem kohalikku tooret ning tööjõudu ning seeläbi soodustame uute töökohtade loomist (praeguses majanduslikus olukorras eriti oluline) ja loomulikult ka kohalikku toormekasvatust ja põllumajandust (mis omakorda tähendab suurema tõenäosusega kvaliteetsemat ja puhtamat tooret).

Eriti oluline ja tänuväärne on minu arvates justnimelt kohalike väiketootjate/kasvatajate toetamine (ehk siis ürtia pigem osta otse kasvatajalt - põllumehelt), sest mida suurem ettevõtmine, seda suurem on masstootmise tõenäosus ja seda suurem on risk, et hakatakse kasutama kemikaale-mürke, jne.



  









Lühidalt kokkuvõttes - see, milline on meie toidulaud lähituleviks ja kas see jääb endiselt sisladama transrasvu, keemiat ja sünteetikat, sõltub kõik Sinust, minust ja meie tarbimisharjumustest. Tuleb tekitada nõudlus puhatama toidu järgi ning see saab tekkida vaid juhul, kui inimene teab ja vaatab, mida ta ostab ning keeldub tarbimast rämspu ning eelistab pigem Eestis toodetud ja kohalikust toormest valmistatud kaupu.
Tarbi teadlikult ja targalt:

Comments (3)

Toidulaud kui keemialabor


Seda materjali kokku pannes avastasin, et sissekanne tuleb oluliselt pikem kui arvasin. Seda isegi peale mitmeid kärpimisi ning lühendamisi. Kui enam midagi ei ole välja jätta, on teema endiselt pikk ja päris palju oleks veel lisadagi. Seega varu aega ja kannatust, kuid arvan, et alljärgenv tasub lugemist.

Tommy

***

Vanasti oli lihtne - tervislik toitumine tähendas rohkem puu ja juurvilju ning vähem soolaseid ja rasvaseid toite.
Tänapäeval aga...
Keegi toitumisteadlane ütles kuldsed sõnad - tänapäevases toidus on nii palju keemiat, et toidupoed tuleks ümber nimetada keemiakauplusteks !

Eriti kurjaks teevad mind seejuures artikid, mis inimesi petavad ja lollitavad. Heaks näiteks on 12.11.2009 Postimehe tarbijaleheküljel ilmunud TTÜ toiduainete instituudi toiduteaduste õppetooli juhataja Raivo Vokk'i nime all avaldatud kirjutis, kus väidetakse järgmist :

"Inimestel ei maksaks karta tooteid, mis sisaldavad palju E-aineid, kuna tegelikult ei ole lisaained midagi hirmsat. Professor tõi ETV saates «Terevisioon» näite, et tähistuse E300 on jahuparendaja askorbiinhape, mille näol on tegemist vitamiin C-ga, toiduvärv E101 on aga tema sõnul vitamiin B2.
Tema sõnul on seaduse kohaselt tootjal õigus lisaained märgistada nii aine nimetuse, numbriga või ka mõlemaga ning seetõttu ei vasta tõele inimeste arusaam, et kui toote koostisosade loendis puuduvad E-d, siis pole toote valmistamisel kasutatud lisaaineid - näiteks tõi ta naatriumglutamaadi, mis on samuti lisaaine."

Ühtpidi on härra Raivo Vokk'il õigus - iga E aine ei tähenda kohe kahjulikku lisaainet, samas on artikli rõhuasetus äärmiselt väär ja süüdimatu, jättes mulje et pigem on E ained kahjutud.
VASTUPIDI !
Kui sama artikkel oleks ilmunud pealkirjaga "Vaata, mida Sinu toit TEGELIKULT sisaldab" või "Mitte kõik E ained ei ole ohutud", oleks asi olnud enam-vähem omal kohal.

Kas poleks lihtsam, kui ohutud "E ained" (sool, vitamiinid, jne ) oleksid märgitud nimetusena, ohtlikud lisaained (sünteetilised säilitus-, lõhna ja maitseained, jne) oleksid märgitd E tähisena ?
Ma arvan, et märgistus peaks olema tavainimesele lihtsasti ja üheselt mõistetav, praegune süsteem (õigemini süsteemitus) seda kindlasti ei ole.

Eriti ohtlikud on siinkohal igasugused pool- ja valmistooted.
Nii mõnegi "viineritootja" produktide sisaldust vaadates peaks iga vähegi mõtlev toitumisteadlane või arst nentima, et umbes 70 kg kaaluv terve meesterahvas ei tohiks ööpäevas süüa rohkem kui paar-kolm sellist viinerit !
Mis siis veel lastest rääkida...

Kõik kõrvalnähud ei pruugi kohe nähtavad ja "katsutavad "olla, kuid terviserisk on igaljuhul olemas ja raskemad kahjustused võivad jääda alles tulevikku.

Viimastel aastatel on üha enam päevakorda tõsunud laste diabeet, hüperaktiivsus, ülekaalulisus, agressiivsus ja närvilisus, keskendumisraskused, erinevad allergiad jne. Kõikide nende ja veel paljude probleemide põhjustajateks on lisaks kodukeemiale justnimelt erinevad ohtlikud lisaained meie toidus !

Kuidas tunda ära toitu, mida võiks pigem vältida ?

Esimene "rusikareegel" on kindlasti -  kõiksuguseid erksavärvilisi jooke ja maiustusi tasuks vältida.  Need sisaldavad enamasti kahjulikke värvaineid.
Sellest aga edaspidi.

Nüüd siis asjadest veidi lähemalt:

Kui magusa joogi pakendilt võib lugeda, et see on suhkruvaba, on selles järelikult kasutatud sünteetilisi magusaineid. Seljuhul vaata kindlasti, et magusainena ei oleks kasutatud aspartaami (kasutatakse ka nimetusi nutrasweet või E951) või kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupit (märgitakse ka nimedega high fructose corn syrup ehk HFCS, isoglükoos või glükoos/fruktoos). Neid leidub paljudes karastusjookides, närimiskummis, vitamiinitablettides, jogurtistes ja varjatud kujul isegi mõnes beebitoidus. 

ASPARTAAM (E951) on otseses mõttes magus mürk.
See on ohtlikumaid aineid, mida toiduainetootjad kõigest hoolimata siiani agaralt kasutavad ning mille võiks liigitada kausta "raha paneb rattad käima".

Aspartaam avastati 1965 aastal USA´s "Searle Company" keemiku James Schlatteri poolt, kui ta katsetas mädapaisevastast ravimit.
Selle kasutamine seadustati aga alles 1981. aastal. Kaheksa aastat ei soostunud Ühendriikide ravimiamet aspartaami kasutamist lubama, kuna laborikatsetes esinesid loomadel krambid ja ajukasvajad.
Positiivne otsus suruti raskustega läbi kui presidendiks sai Reagan, kes oli "Searle Company" asutaja Gideon Searle´i  hea sõber.
Kuni selle ajani aspartaami lubamisest keeldunud Ravimiameti juht vabastati ametist ning asendati keemiarelvade divisionis teeninud dr. Arthur Hull Hayes`ga (juhtis FDA´d 1981 - 1983) . Moodustati uus komisjon, mille otsus oli endiselt EI –aspartaamile, Reagani ja Searle survel tühistas Dr. Hayes komisjoni otsuse ning aspartaami võidukäik võis alata.

1993. aastal vastu võetud otsusega kiitis Ühendriikide ravimiamet heaks aspartaami kasutamise arvukates toiduainetes, mida kuumutatakse alati üle 30 kraadi, 1996. aastal kaotas ravimiamet kõik piirangud aspartaami kasutamiselt kõikides toiduainetes, sealhulgas kuumutatud ja küpsetatud toidus.

Seda vaatamata faktile, et ASPARTAAM ON TOIDULE LISATAVATEST AINETEST KÕIGE OHTLIKUM !!! 
Näiteks oli aspartaam kunagi Pentagoni biorelvade nimekirjas, kuna on sobilik just masside mõjutamiseks.

Selle arvele on FDA kandnud ligemale 75% kõigist registreeritud tervisekahjustustest. Neist paljud on lõppenud surmaga.
Aspartaam põhjustab aeglast pikaajalist kahju neile, kellel ei teki kohest reaktsiooni ja kes ei ole seepärast sunnitud seda sisaldavate toiduainete kasutamisest loobuma. Selleks võib kuluda aasta, viis, 10 või 40 aastat, aga antud aine tarbimine tekitab organismis pöördumatud muutusi ja kahjustusi.
Lahesõja ajal katsetati aspartaami ka Ameerika enda sõdurite peal, tulemuseks nn Lahesõja sündroom, selle all kannatajaid on umbes 50 000.

Aspartaam koosneb  kolmest kemikaalist -  aspartaadist, fenüülalaniinist ja metanoolist. Ehk siis tegemist on otseses mõttes keemilise mürkainega.

Komponentidest lähemalt:

Liiga palju aspartaati tapab teatud aju neuronid ja laseb ajurakkudesse üleliia kaltsiumi. See käivitab ajurakke tapvate vabade radikaalide tekkimise.
Aspartaat on aminohape. Kui seda tarvitada ilma seoseta teiste valkudega, tõstab ta märgatavalt nii aspartaadi kui ka glütamaadi taset vereplasmas, see aga  on ajule väga ohtlik. Eriti lastel, kelle loomulik barjäär, mis kaitseb aju üleliigse glütamaadi ja aspartaadi eest, aga ka teiste mürkide eest, ei ole veel välja arenenud.
Enne kui aspartaadi kahjulike mõjuda välised sümptomid ilmnevad, on ca 75% vastava ajupiirkonna rakkudest juba hävitatud. Selle tagajärjel võivad ilmneda sellised haigused, nagu multiskleroos, Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, hüpoklükeemia, dementsus, ajukahjustused ja neuroendokriinsed hälbed.

Ka teine aspartaami koostisosa - fenüülalaniin on ohtlik. See on aminohape, mida leidub ajus loomulikul viisil, kuid selle ülemäärane hulk ajus põhjustab seratoniini hulga vähenemist, mille tulemuseks on depressioon või skisofreenia. Halvimal juhul võib se lõppeda isegi surmaga.

Kolmas aspartaami komponent - metanool - on surmav mürkaine, mis peaks meil kõigil sügavalt meeles olema Pärnumaal 2001 aastal toimunud metanooli tragöödia tõttu, kus 68 inimest suri ning 43 sai üliraskeid tervisekahjustusi.
Metanool eraldub aspartaamist peensooles, kui aspartaam puutub kokku kümotrüpsiini-nimelise ensüümiga. Metanooli organismi imendumine kiireneb vaba metanooli seedimisel. Vaba metanool tekib aspartaamist, kui seda kuumutada üle 30 kraadi.
Metanooli peetakse kumulatiivseks mürgiks, kuna enamus sellest jääb organismi. 
Ohutu metanooli tarbimiskogus on 7,8 mg päevas, aga liitris aspartaamiga magustatud joogis on umbes 56 mg metanooli !
Lisaks veel aspartaami kaasprodukt diketopiperatsiin, mis on otseselt vastutav ajukasvajate tekkimise puhul.

Ehk siis -  aspartaam muutub meie organismis ohtlikeks kõrvaltoodeteks, millel puudub looduslik vastumürk. Tühi kõht võimendab tekitatavat kahju. Aspartaami koostisosad jõuavad otseselt ajju, põhjustades peavalu, segadust, krampe ja tasakaaluhäireid.

Varjamaks tavakasutaja eest aspartaami sisaldumist tootes, kasutavad paljud tootjad ka nimetust fenüülalaniin. See on koostisaine, mis sisladab ca 50% aspartaami.

Tõde aspartaami toksilisuse kohta on hoopis erinev sellest, mida selle tootja NutraSweet Company inimestele avaldada tahab. 1994. aasta veebruaris esitas Ühendriikide terviseteenistus ravimiametile nimekirja toiduainete negatiivsete kõrvalmõjude kohta. Aspartaami arvele langes üle 75 protsendi kõigist negatiivsetest kõrvallmõjudest. Ravimiamet ise on tunnistanud, et tegelikult teavitab ravimiametit toiduainetega seotud probleemidest vaid alla ühe protsendi neist, kes tegelikult probleemide all kannatab. Seega paisub registreeritud 10.000 kaebust tegelikult miljonini. Enamusel ohvritest ei ole aimugi, et paljude nende probleemide põhjus peitub aspartaamis.

Aspartaamiga seostavad kehalised reaktsioonid: 

Ajukasvajad (kinnitatud loomkatsetel ), ajutine mälukaotus, artriit, astma ja astmaatilised reaktsioonid, depressioon, eriti tugevalt väljenduv janu või näljatunne, hingamisraskused, "hõljumistunne", iiveldus ja oksendamine, impotentsus, juuste väljalangemine, kaalutõus, kontsentreerumisvõime kaotus, krambid, krooniline köha, krooniline nõrkus, kumisemine kõrvus, kuulmise kaotus, kõhulahtisus, kõhuvalu, kõnehäired (nn. "pehme keel"), larüngiit, lihasspasmid, liigesevalud, lööve, menstruaalprobleemid või muutused, migreen ja tõsised peavalud ( algasid kui hakati tarvitama aspartaami sisaldavaid toitaineid), allergilised reaktsioonid, nõgestõbi, üldine väsimus ja nõrkus, paanikahood, peapööritus, põletustunne silmades või kurgus, südame puperdamine, tahhükardia, tundetus või kõdistav tunne jäsemetes, tursed, vedelikupeetus, valud neelamisel, vastuvõtlikkus nakkustele, hüpoglükeemia või hüperglükeemia, ängistushood, kerge ärrituvus.

NB ! 
Kui te tarvitate aspartaami sisaldavaid tooteid ja teil esineb füüsilisi, vaimseid või nägemisprobleeme, tehke 60-päevane aspartaamipaus. Kui selle aja jooksul osa või kõik sümptomid kadusid, siis astuge samme, et see neurotoksiin turult minema saada. 

****************************

Kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup ehk HCFS.

Sageli aetakse segi HCFS´i segi fruktoosiga ning just sellest lähtuvad ka paljud "tulised" vaidlused. 
Räägime asjad veidi täpsemalt lahti.

HFCS ( esineb ka nimetustena isoglükoos, glükoos/fruktoos, maisisiirup) ) leiutati 1957 aastal ning seda hakati laidalasemalt kasutama 1960´tel.
Keemiliselt väljendudes on HFCS  55% fruktoos, 40% dekstroos, ning 5% kõrgemaid sahhariide.

HFCS tootmiseks töödeldakse maisi, et saada sealt glükoos, seejärel muundatakse saadud glükoosi tööstuslikult toodetud ensüümi alfa-amülaasi abil, mille tulemusena tekivad polüsahhariidid.
Polüsahhariide omakorda töödeldakse ensüümiga, mis kannab nime glükomülaas, mis lõhub polüsahaariidid üksikuteks molekulideks.

Glükomülaasi, muideks, toodetakse mürgise hallitusseene (eritab mükotoksiine) Aspergillus abil.
Aspergillus rikub muuhulgas inimese immuunsüsteemi, võib tekitada vähki ning neerukahjustusi, on akuutselt mürgine maksale, ajule ja südamele. Võib tekitada DNA kahjustusi.

Suhkrumolekule töödeldakse veel omakorda kolmanda ensüümiga nimega glükoos-isomeraas ning viimaks   omakorda vedel-kromatograafiaga (zeoliidi või kaltsiumisoolade abil).

On teada, et HFCS on seotud mitmete terviseprobleemidega (erinevad neeruhaigused), lisaks kasutatakse sageli tootmisel geneetiliselt muundatud maisi (pestitsiidid !)

Inimese organism ei talu suuremates kogustes fruktoosi ! Meie organismi eripäraks on see, et glükoosist ei saa tekkida "ületarbimist", samas fruktoosi osas puudub inimesel "kaitsemehhanism" ning kõik tarbitud fruktoos (HFCS) koguneb organismi.
Esiteks põhjustab see keharasvade kogunemist (ülekaalulisus),teiseks suure energiaülejäägi ehk lihtsamalt üteldes - HFCS põhjustab hüperaktiivsust, pealegi on uuringut tõestanud, et HFCS on üks tugevamaid diabeeditekitajaid ning võib muuta inimese organimi insuliinile residentseks !

Nagu ka aspartaami, võime HFCS'i leida igalt poolt - karastusjookides,saias, isegi kotletis ja kastmetest.
Viimase 15 aastaga on HFCS'i tarbimine suureenud 250% ja seetõttu haigestumine 2 tüübi diabeeti kasvanud 45%.
Kui kord kuus teed kooki ja kasutad paarkümmend grammi fruktoosi või tavalist lauasuhkrut, pole sul karta midagi. Kui saad oma suhkrud peamiselt köögiviljast ja puuviljast (fruktoos), on väga hea. Kui sinna lisandub igapäevaselt toiduainetes sisalduv peidetud HFCS, on tervisekahjud garanteeritud.

Miks üldse kasutatakse HFCS´i ? 
Esiteks on see oluliselt odavam, kui teised suhkrud !
Teiseks - kui glükoosi puhul saadab organism inimesele hoiatussignaali - "rohkem ei mahu", siis fruktoosi puhul seda ei toimu. Nii on inimestele võimalik "sisse sööta" suuremaid toidukoguseid, seetõttu "armastavad" HFCS´i eriti justnimelt rämapstoidutootjad.
Inimene sööb ning joob rohkem kui organism tegelikult vajaks, mõne aja pärast on aga jällegi kerge "näljatunne". Tegemist on nii ütelda ebaeetilise tootmisega, mille eesmärk on inimese keha pettes panna inimene rohkem tarbima ning seeläbi suurendama oma kasumit.

***

ASOVÄRVID

Asovärvid on looduses mitteesinevad sünteetilise päritoluga aromaatseid asorühmi (R-N=N-R') sisaldavad värvained, mida kasutatakse muuhulgas toidutööstuses. Nimetus tuleneb prantsuskeelsest sõnast azote ('lämmastik').

Ehkki paljudes riikides on osade või kõikide asovärvide kasutamine keelatud, on Eestis neile otses mõttes "roheline tee". Meil on lubatud kasutada toidus 12 sünteetilist värvainet, sealhulgas asovärve. 

Nii näiteks kasutatakse Eestis müüdavates siirupites ja mahlades sageli asovärve: E102, E122, E124, E129, E131, E151, samuti leiab asovärve erinevatest maiustustest, karastusjookidest, puuviljakonservidest, margariinist, aga ka lihast, kalast, juustust, ja isegi pagaritoodetest. 
Kui mõni toiduaine on väga erksavärviline, siis on seda tõenäoliselt värvitud asovärviga. 

Näiteks värvitakse sageli konservikirsse punase toiduvärviga, konservherneid ja -ube rohelise värviga (eelnevalt pleegitatakse neid veel kemikaalidega, et värv oleks püsiv ja erk), sageli värvitakse suitsuvorste punaseks ! Kõige rohkem leiab selmoel värvitud ja "ahvatlevamaks muudetud" tooteid nn. "odavatest riikidest" imporditud toodete seas.

Erinevate riikide seadusandlus sünteetiliste värvainete kasutamisel on erinev. Selle tulemusena on ühtedes riikides mitmed värvained keelatud kui kantserogeensed, teistes aga lubatud.
Näiteks asorubiin (E 122) on Euroopa Liidus lubatud, kuid USA-s ja Kanadas keelatud.

Rootsis ei ole maiustustes ja teistes lastele mõeldud toitudes lubatud kasutada asovärvaineid juba 80 ´st aastatest, samuti on asovärvid keelatud Leedus (jällegi mõtlen nukra irooniaga "eelista Eestimaist" peale)
Soomes on lubatud normid võrreldes Euroopa Liidu piirnormidega märkimisväärselt väiksemad.
Eestis on lubatud kasutada kompvekkides, jäätistes, marmelaadides, närimiskummides, tordikaunistustes ja limonaadides 12 sünteetilist värvainet, sh. ka asovärve. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 määruse nr 1333/2008 kohaselt tuleb Euroopa Liidus alates juulist 2010 toidule, mis sisaldab asovärve E110, E104, E122, E129, E102 või E124, lisada hoiatus "võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele".

Asovärvid olid oma olemuselt alguses tegelikult riidevärvid. Riidevärvid peavad jääma püsivasse seosesse kanga materjalidega. Kui süüa sama tüüpi toiduvärvi, siis võib see esmalt kinnituda juba suus ja siis söögitoru, mao ja sooleseina rakuseintel.
Verre imendudes võivad sellised toiduvärvid põhjusta nii allergilisi ülitundlikkusreaktsioone kui ka omada ka pahaloomulisi kasvajaid tekitavat kantserogeensust.


Kindlasti võivad sünteetilised toiduvärvid anda ootamatuid komplekse närvisüsteemi rakumembraanide ja valkudega, häirides närviimpulsi ülekannet ning suurendades ka nn ADHD (attention-deficit hyper-activity disorder) ehk tähelepanudefitsiidi ja hüperaktiivsuse häire tugevnemise tõenäosust lastel. 


Miks asovärve kasutatakse ?! 

Nii veider kui see ka ei tundu, tahetakse nii anda toidule nn.
"kaubanduslik välimus". Et liha oleks ikka ilus ja punane, juust kuldkollane ning lõhe ahvatlevalt "lõheroosa". 

Ehk siis tegelikult just selline, nagu ta päriselt ei peaks olema. Põhimõtteliselt on tegemist "toidukosmeetikaga".
Kas tõesti on selle reklaamide kaudu meile pähe topitud "kaubandusliku libavälimuse" nimel mõtet seada ohtu enda või oma laste tervis ? 

Enimlevinud asovärvid:

* Tartrasiin (E102) – kollane või punakas värvaine, mida kasutatakse näiteks karastusjookides, puuviljakonservides, maiustustes, salatikastmetes, jäätises, sinepis, jogurtis, marmelaadis, närimiskummis ning ravimite ja vitamiinide kapslites. Võib põhjustada nõgeslöövet ja allergilist nohu ja halvendab astmat, võib põhjustada lastel ärrituvust, keskendumishäireid, unehäireid ja hüperaktiivsust. Võib põhjustada naha ja limaskestade ärritust, migreeni, kõhuvalu, iiveldust, nägemishäireid, liigesevalu.
Norras ja Austrias keelustatud.

* Kinoliinkollane (E104) – kasutatakse magustoitudes, kommides, jogurtites. Võib põhjustada allergilist löövet ning seedehäired, süvendab allergilisi turseid (angioödeem).


* Oranžkollane, päikeseloojangukollane (E110) - kasutatakse magustoitudes, saiakestes, kommides, marmelaadis, jogurtis. VÕib põhjustada löövet, nahaturset, seedehäireid, iiveldust.

* Asorubiin ehk karmoisiin (E122) – punane värv, mida kasutatakse karastusjookides, puuviljakonservides, saiakestes ja maiustustes. Põhjustab asovärvidele tüüpilisi ülitundlikkusreaktsioone. Soovitatakse vältida hüperaktiivsete laste puhul. 
Ameerika Ühendriikides, Jaapanis ja Norras keelatud.

* Amarant (E123) – punakaspruun värv, kasutatakse maiustustes, moosides, kondiitritoodetes, jäätistes.  Tekitab allergiaid, nahaturset ja teisi tüüpilisi asovärvidel poolt põhjustatud ülitundlikkusnähtusid. 
Ameerika Ühendriikides keelatud.

* Uuskošenill ehk erkpunane (E124) – punane asovärv. Kasutatakse keeksides, saiakestes, karastusjookides, puuviljakonservides. On väidetud, et omab kantserogeenset toimet. 
Ameerika Ühendriikides, Soomes ja Norras keelatud, kui kantserogeen.

* Punane 2G (E128) – punane asovärv, kasutatakse vorstides, keedetud lihast valmistatud toodetes, hamburgerites. Võib organismis tekitada toksilisi ühendeid, mis pärsivad hemoglobiini moodustumist. Väidetavalt kantserogeenne.
Keelustatud Iirimaal, Iisraelis, Kreekas, Austraalias, Austrias, Kanadas, Jaapanis, Ameerika Ühendriikides, Norras, Malaisias.

* Võlupunane AC (E129) – Kasutatakse puuviljadest ja marjadest valmistatud magustoitudes, maiustustes ja jäätises, saiakestes ja hamburgerites. 
Keelatud Taanis, Belgias,Prantsusmaal, Šveitsis .

* Patentsinine V (E131) – sinine värvaine, kasutatakse puuviljakonservides, jookides, maiustustes,  võib tekitada ja võimendada allergilisi reaktsioone, tüüpilised ülitundlikkusreaktsioonid on naha punetus ja sügelemine, mis võivad ilmneda mõne minutiga. Harva võib esineda shokki, vererõhu langust ja hingamisraskusi.
Keelatud Ameerika Ühendriikides, Norras ja Austraalias.

* Briljantmust (E151) – must värvaine, mida kasutatakse maiustustes, kastmetes, mustas kalamarjas, jääties, sinepis. Tekitab allergiaid. 
Keelatud Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Soomes, Norras.

* Pruun FK 4 (E154) – erinevates värvainetest koosnev pruun värv, mida kasutatakse kalatoodetes. Keelatud Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Iirimaal, Jaapanis, Austrias, Austraalias, Soomes, Norras.

* Pruun HT (E155) – pruun asovärv, mida kasutatakse šokolaadimaitselistes magustoitudes, piimajookides, saiakestes, džemmides ja maiustustes. Keelatud Austrias, Ameerika Ühendriikides, Belgias, Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal, Šveitsis ja Norras.

* Litoolrubiin (E180) – punane asovärv, mida kasutatakse juustu kooriku värvimisel. Põhjustab tüüpilisi allergiareaktsioone.

NB !!! 
Kõige ohtlikumad E-ained, millest tasuks suure kaarega mööda käia ning neid sisaldavaid tooteid vältida (võivad põhjustada hüperaktiivsust, astmat, peavalu, võivad olla kantserogeensed). Kuigi paljudes riikides keelatud, on enamik neist Eestis paraku endiselt lubatud: 

* värvained: E102, E104, E110, E120, E122 - 124, E127-129, E131-133, E142, E150

* konservandid (säilitusained): E200, E202, E210-219, E220, E239, E249-252, E280, E310-312, E320, E321, E249-252

* lõhna ja maitsetugevdajad: E510, E620-625

* magusained ja suhkruasendajad: E420, E421, E951, E952, E954, E965

Lisaaineid alates E620 ja edasi loetakse sõltuvust tekitavateks. 

Lihtsam on vast meelde jätta ohutud E-ained, sest nende loetelu on oluliselt lühem:

* E140 ja E141 (klorofüllid)
* E153 (taimne süsi)
* E160-171 (karoteen, paprika ekstrakt jt looduslikud värvained)
* E260 (äädikhape)
* E270 (piimhape)
* E290 (süsinikdioksiid)
* E296 (õunhape)
* E300 (askorbiinhape)
* E322 (sojaubadest tehtud letsitiin)
* E406 (vetikatest valmistatud agar)
* E407 (vetikatest valmistatud karragenaan)
* E440 (puuviljadest toodetud pektiin)
* E500 (söögisooda)

Nii lühike see ohutute E-ainete nimekri ongi. Kõikide ülejäänud E ainete puhul võiks olla pigem ettevaatlik, eeltoodud ohtlike E-ainete loetelus olevaid E-ained tasuks aga vältida.
Jääb vaid üle kurvalt tõdeda, et toiduaineid ning nende ohutust puudutavate seaduste osas on Eestil veel väga palju tegemata ning pikk tee areneda ja kaunist üleskutset "eelista Eestimaist" varjutab paraku paljude tootjate "usinus" seda olukorda enda kasuks (ja meie inimeste tervise kahjuks) ära kasutada...
"Duellis" kvaliteet versus kvantiteet on meil kahjuks endiselt võidutsemas kvantiteet ning seda kohati vahendeid valimata. Või kuidas teisiti suhtuda ohtlikesse asovärvidesse meie marmelaadis ja lastele suunatud karastusjookides, transrasvadele shokolaadides jne. 
(Foto dailymail.co.uk )




Comments (16)

Minu mürgine kindlus ehk kodukeemiast ja keemiavabast kodust

"Minu kodu on mu kindlus"...
Kui sageli me aga mõtleme selle peale, et see "kindlus" võib osutuda hoopiski mürgikambriks ?
Kas Sa tead kui "mürgine" Sinu kodu on ?

Sellise veidi kõheda sissejuhatuse all tahaks rääkida kodukeemiast ja keemiavabast kodust.

Reklaamid räägivad meile, kui hästi mingi vahend plekke eemaldab või pindu puhastab, kuidas mugavalt ja automaatselt pihustatakse sinu ruumidesse üht või teist lõhna, et kodu oleks "värkse" ja kuidas see või teine pesupulber muudab pesu pehmeks ja hästilõhnavaks.
Nende toodete toksilisest koostisest ja kahjulikest mõjudest tervisele reklaamides aga targu ei räägita.

Erinevad uuringud näitavad, et meie kodudes on kohati kuni 50% kõrgem saastatuse tase kui õues, seda justnimelt erinevate puhastusvahendite ja kodukeemia tõttu.

Kui inimestelt küsida, kui suureks peavad nad oma igapäevaelus  kemikaalidega seonduvat ohtu ja terviseriske, vastavad üllatavalt palju, et see ristk on väike, kuna nad ei puutugi kemikaalidega kokku ! Inimesed lihtsalt ei adu, et ka igasugune kodukeemia tähendab ohtlikke kemikaale.

Nii hingame me neid kemikaale enesegi teadmata sisse, see satub puhastatud pindade kaudu meie nahale ja toidulauale...

Meid kodus kõikjal ümbritsevad keemilised ained ei pruugi oma kahjulikku mõju avaldada koheselt - see võib avalduda alles aja möödudes või suisa järeltulevatel põlvedel. Allergiad, pidev väsimus, peavalud, sagedased hingamisteede haigused või punetavad ja väsinud silmad  - kõik see võib muuhulgas viidata kokkupuutele kemikaalidega, mis meid ümbritsevad.

Kemikaalide pikaajalist mõju inimesele on uurima hakatud alles hiljuti. Uuringud näitavad, et kemikaalid võivad põhjustada hormoonsüsteemi kahjustusi, viljatust või probleeme viljastumisega, raseduse katkemisi ning enneaegset sünnitust. Samuti kroonilisi haigusi, vähkkasvajaid ning laste käitumishäireid. Lisaks on kodukeemia suuremal või vähemal määral ohtlik ka keskkonnale ning nii mõndagi kodukeemiatoote pakendit ei tohiks tegelikult üldprügi sekka visata.

Kõige vastuvõtlikumad on loomulikult lapsed, uuringud näitavad, et lapsele avaldab kodukeemia mõju juba enne sündi - ema raseduse ajal. Isegi isegi kui pärast lapse sündi keemiliste tarbevahendite tarvitamine lõpetati, on kahjud juba olemas.

Kui aastaid tagasi kannatas Eestis allergia all umbes 8% inimestest, siis nüüd on allergikute osakaal linnades kasvanud ca 20% elanikkonnast, neist suur osa on lapsed.

Ehk siis - enne seda, kui ostad poest järjekordse uue keemiatoote mõtle - kas mul on seda ikka  vaja või saab ka teisiti !
Kindlasti tasuks eelistada loodustooteid või ökomärgistusega tooteid, sest need on ohutumad nii tervisele kui keskkonnale.

Pat Thomas räägib oma raamatus „What´s in this stuff?” („ Mis selle sees on?”) erinevatest kodukeemiatoodetest ja nende kahjulikest mõjudest: 

Õhuvärskendajad
Õhuvärskendajaid ei puhasta ega värskenda tegelikult õhku ! Nad lisavad sinna sinu ninale meeldivamat lõhna, mis jätab ebameeldiva lõhna lihtsalt tahaplaanile.
Suurem osa neist sisaldavad formaldehüüdi, mida peetakse kantserogeeniks, võib põhjustada ka allergilisi reaktsioone, nahapõletikku, peavalusid, limaskestade ärritusi, liigese- ja rinnavalusid, kurnatust, uimasust ja immuunsüsteemi häireid.
Teine peamine õhuvärskendajates kasutatav aine -  fenool - võib põhjustada nahalöövet, külma higi, krampe, vereringehäireid või ka ekstreemsetel juhtudel koomat.

Minu arvates on igasuguste lõhnapihustite ja nn. "õhuvärskendajate" või wc lõhnastajate kasutamine täiesti lubamatu, eriti kodudes, kus on lapsed. Nende reklaamimine ja propageerimine tuleks aga hoopsiki keelustada ning inimesi tuleks rohkem teavitada nendega seotud ohtudest.

Hästi lõhnab korralikul tõhutatud ja puhas kodu, õhuvärskendi vaid "matab" üht lõhna teisega, sisse hingates tekitavad need aga allergiaid, limaskestadeja kopsude ärritust ja hingamisteede haigusi, samuti mõjuvad ärritavalt silmadele.
Kui tõesti tahad lisaks värskele õhule tuppa mingit "aroomi", kasuta pigem looduslike eeterlikke õlisid või nn. "lõhnapatju", mis on täidetud looduslike ürtidega.

Poleerimisvahendid
Kas sa tead, mis on selle hind, et su mööbel lõhnalapiga puhastamise järgselt sidrunilõhnaline ja läikiv tundub? Mööblipuhastid ja lõhnastatud puhastuslapid sisaldavad ammoniaagi formaldehüüdi (ammonia formaldehyde), mis on üks tüüpilisi astma tekitajaid. Puidu puhastamiseks saad hea efekti ka näiteks kerge äädika ja vee lahusega, mis on täiesti keemiavaba ja odav puhastusvahend.

Vaibapuhastajad
Vaibapuhastusvahendid sisaldavad kemikaale, mis talletuvad vaibamustrisse ja imbuvad sealt vaikselt ümbritsevasse keskkonda. Eriti ohtlikud on aga igasugused plekieemaldajad. Kui neid suures koguses kasutada ja korralikult välja pesemata jätta, võivad need põhjustada näiteks maksa- ja neerukahjustusi.

Tualetipuhastajad
Tualett peab ilmselgelt igas kodus läikima, kuidpigem tasuks eirata TV´st tuttavat relaami "WC puhastamine ei pea olema nagu ettevalmistus olümpiaks" ja tasuks veidi rohkem vaeva näha läikimalöömise nimel ning vähem kasutama tugevaid kemikaale sisaldavaid "üliefektiivseid tooteid". Paljud tugevad tualetipuhastajad sisaldavad fenooli, mida meditsiin kahtlustab ühe võimaliku vähitekitajana. Kui tualettpoti veepiiril on mustus, proovi sellest vabaneda hoopis paari C-vitamiini tabletiga, jättes need mõneks ajaks tualetivette lahustuma. Ka Coca-Cola light teeb WC potiga imesid ja sobib väga hästi glasuuri puhastamiseks.

Pesupehmendajad ja pesupulbrid.
Puhtusest lõhnavat "sirelihõngulist" pesu on küll kapist mõnus välja võtta, aga kas puhtus ei peaks olema mitte ilma lõhnata ? Pesupehmendajad ja tugevad konsentreeritud ning lõhnastatud pesupulbrid on põhjuseks väga paljudele nahaärritustele, allergiatele ja ka peavaludele. Paljusid tuntud pesupulbreid valmistatakse pertooleumitööstuse jääkmaterjalidest, mis ei ole sugugi looduslikud. Kui vähegi võimalik, kasuta vana ja head pesuseepi ja pesumasina jaoks vali pisut kallim aga allergiavaba pesupulber. Julgen kindlalt soovitada ka pesupähkleid ning pesumagnetit. Pesumagneti kohta loe SIIT, pesupähklit ekohta näiteks SIIT.

Nõudepesumasina pesuvahend
Nõudepesumasin teeb meie elu küll palju mugavamaks, ettevaatlik ja tähelepanelik tuleks olla aga pesuvahenditega. Paljud neist sisaldavad kuiva kloori, mis masinat avades aurupilvena tuppa paiskub. See aga võib põhjustada silma ja hingamisteede probleeme.


Nõudepesuvahendid
Väga paljud tuntud nõudepesuvahendid sisaldavad üllatavalt suurtes kogustes ohtlikke aineid. Milliseid nõudepesuvahendeid osta ning milliseid kinldasti mitte, võite lugeda näiteks  SIIT


 Klaasipuhastusvedelikud
Enamus klaasispreidest sisaldavad kemikaale, mis põhjustavad silma-, kurgu-ja nahaärritust.Akna raame saate näiteks puhastada sidrunimahlaga - laske sel umbes 10 minutit toimida ja peske siis puhta veega maha. Aknaklaase saab väga hästi pesta veega, kuhu on lisatud natukene äädikat, mis jätab klaasid sätavaks ja kirkaks. Kui aknaklaas on kaetud rasvase mustusega (näpujäljed,, autohetigaasidest mustus jne), lisage pesuveele veidi soodat. Kasutada võib loomulikult ka ökoloogilisi puhastusvahendeid nagu näiteks Ecover, Sodasan või Sonett.

Põrandapuhastusvahendid
Põranda kiirpuhastusvahendite turg on pidevalt kasvav, nendes vahendites sisalduvate kemikaalidega pidevalt kontaktis olles võivad kaasneda närvisüsteemihäired, mille korral tunned ennast pidevalt nagu oleksid kergelt purjus.Taas kord kasuta pigem puhast vett koos sortsu äädikaga. Kui põrand on mustem, siis aitab tavaline seebivesi selle puhtaks teha.

Antibakteriaalsed seebid ja puhastustooted.
Enamus tavakasutuses olevaid antibakteriaalseid puhastusvahendeid sisaldavad triklosaani, mis on üks dioksiini vormidest ja mida seostatakse immuunsüsteemi nõrgenemise, fertiilsuse languse, hormonaalsüsteemi häirete ning sünnidefektidega.
Muide - tavaline seep hävitab 99,4% bakteritest, antibakteriaalne seep 99,6% ! Kas see 0,2% on tõesti seda ohtu väärt ?



***


Mõned nipid :

* Lihtsa pesuvahendi igaks otstarbeks saad kui segad 4 sl soodat 1l kuuma vee kohta.

* Mustemate pindade puhastamiseks: 1/8 kruusi pesusoodat, 1sl ökoseepi ja 1/4 kruusi äädikat ja 2l kuuma vett.

* Pesuloputusvahendi võid pesumasinas asendada tavalise äädikaga. See puhastab masinat ka katlakivist, mis vähendab veelgi keemia hulka majapidamises.

* Pesu hulka võib panna magnetpalli, mis muudab pesuvee pehmemaks ja hoiab ära katlakivi tekke. Magnetpall on piiramatu kasutusajaga toode, mis hoiab kokku raha. Magnetpalle saab kasutada WC paakides, nõudepesumasinates, jne. Küsida võid neid igast loodustoodete- või ökopoest.

* Pesupähklitega saad pesu pesta, vedelpesuainet valmistada ja isegi šampoonina kasutada. Need on Indiast pärit looduslikud pesuvahendid. Pesupähklid on müügil erinevates ökopoodides. Pesupähkel ei eemalda raskeid plekke, aga lihtsama mustuse peseb ära. Hullemad plekid saab ära sapiseebiga. Sapiseepi leiab ka ökopoodidest. Sapiseebiga saab pesta ka villaselt pesult plekke ja lasterõivaste plekke.

* Kellel pole viitsimist kasutada traditsioonilisi pesuvahendeid, võib valida ökokodukeemia sarjade hulgast endale sobiva: Ecover, Sonett, Almawin jne. Kõikide nende sarjade kohta leiab infot ka interneti teel. Need sobivad enamasti ka allergikutele. Ökokodukeemiat tuleks kindlasti eelistada, kui on lokaalse veekasutusega majapidamine. See tähendab, kui pärast pesu pesemist viskate vee põõsa alla. Muidu sööte/joote pesuvahendid endale sisse ja rikute väärtuslikku põhjavett.

* Kodukeemia hulka saab vähendada ka korralike koristusvahendite abil. Näiteks mikrofiiber puhastuslapid võimaldavad kergema mustuse eemaldada ilma keemiata.

* nõud saab väga hästi puhtaks sinepipulbriga.

* klaasid, peeglid, aknad - pane pesuvette veidi äädikat, rasvase mustuse puhul soodat ning sorts puhast alkoholi. Võta 2 supilusikatäit äädikat ja lisa see kolmele liitrile veele. Lahust võib kasutada ka pihustiga pudelis. Kindlasti kuivata lapiga, mitte paberiga. 

* kui Sul on kodus mõni toru umbes, tee ohtliku "Torusiili" kasutamise asemel nii : 
Vala125g söögisoodat kanalisatsioonitorust alla ja lisa vähemalt 1 tassitäis äädikat.
Kata äravoolutoru korgiga.
Oota paar minutit.
Seejärel loputa toru keeva vee ja soola seguga.

* Pliidiraual ülekeenud toidu kõrbelõhna aitab eemaldada veel kuuma pliidiraua pesemine äädikaveega. Tuulutage pärast kindlasti ka tuba.

* Kui köögikappi on tekkinud paha lõhn ja kapi pesemine  ei aita,  pane 1-2 tl kohvipuru salvräti või riidest taskuräti sisse ja aseta see kappi.

Külmikut võib hea lõhna saamiseks hõõruda ka sidruniviiluga. Lõika sidrunist veidi paksem viil, hõõru kapi pind sidrunimahlaga kokku ja lase 10 minutit seista ning loputa. Pärast pesemist ja kuivatamist lase külmikul umbes pool tundi tuulduda.

* Praeahjust kaob halb lõhn või ka vana toidulõhn, kui kuuma ahju asetada kauss kuuma veega, kuhu on lisatud kas sidruni- või apelsinikoored. Laske veel 10 minutit ahjus muliseda.

  * Kui kätele on jäänud ebameeldiv lõhn (kala, sibula, küüslaugu vms lõhn),  tasub käsi enne seebiga pesemist hõõruda soolaga või leotada neid 1-2 minutit lahjas äädikavees.

*  Kui tahad, et su kodus oleks siiski ka mingi "aroom"; kasuta selleks naturaalseid aroomiõlisid (näiteks lõhnalambis) või naturaalsetest üritdest "kotikesi". Neid võid asetada ka vannitupp aning WC´sse. 

* nõudepesumasinas kasuta pesuvahendi või tabelttide asemel tavalist soodat - tulemus on parem, kui misiganes muud vahendit kasutades.

* WC poti ning kraanikausi seinad saad puhtaks, kui raputad sinna söögisoodat, nühid kergelt harja või lapiga, lisad veidi äädikat, ootad natuke ja loputad siis puhta veega.

* et saada lahti plekkidest riietel, võta 1/3 klaasi äädikat ja 2/3 klaasi vett. Puhasta saadud lahusega plekikohta mõne pehme riidetükiga, seejärel pese nagu tavaliselt.

* vaibalt ja põrandakatetelt saad plekke eemaldada, kuisegad kokku 1 osa äädikat, 8 osa vett ning 1/16 osa sidrunimahla.

* selle asemel, et puhastada ostetud puu- ja köögivilju ühest keemiast teise keemiaga, sega omavahel 1 osa äädikat ja 3 osa vett ja puhasta sellega. Eemaldab ka pestitsiidijääke.



Comments (7)